Kõik sai alguse sellest, et tekkis sobival päeval üks vaba õhtu. Olin juba ammu mõelnud, et lähen korra ikka vaatama, kuidas mu lapsepõlvesõbranna seal Vanamõisa keraamikas toimetab. Endal ma mingit erilist keraamikahuvi polnud küll täheldanud, aga ikka huvitav uus kogemus saada. Kaja pani mind kohe kruusi tegema. Kaks tundi mõnusat pusimist, mille jooksul liikusid peas ainult väga praktilised ning just antud hetkel vastust vajavad küsimused – kuidas ma selle sanga kinnitan, kas see on ikka paraja suurusega, kas põhi jäi ikka kenasti paika…. Kaja lehvis ühe juurest teise juurde, jõudis igaühte aidata ja nõu anda, kiita ja inspireerida ja õigel hetkel õige tööriista ulatada – nagu vaid suurpere emad seda suudavad. Nalja sai ja huvitav oli. Inspireerivad inimesed ümberringi . Nii see iganädalane sõltuvus algas.